Eessõna
Käesoleva dokumendi EN 13374:2004 on koostanud tehniline komitee CEN/TC 53 „Ajutised ehitised“.
seadmed”, mille sekretariaati haldab DIN.
Käesolevale Euroopa standardile antakse rahvusliku standardi staatus kas identse standardi avaldamisega
teksti või kinnituskirjaga hiljemalt 2004. aasta detsembriks ning vastuolus olevad riiklikud standardid tühistatakse.
hiljemalt detsembriks 2004.
Standard on mõeldud seadmete hõlmamiseks, mis on ette nähtud järgmistele eesmärkidele: ajutine servakaitse sobib kasutamiseks kogu Euroopas.
Lisa A on normatiivne. Lisa B on teatmeline.
CENi/CENELECi sise-eeskirjade kohaselt on järgmiste riikide standardiorganisatsioonid kohustatud seda Euroopa standardit rakendama: Austria, Belgia, Tšehhi Vabariik, Küpros, Taani, Eesti, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Kreeka, Ungari, Island, Iirimaa, Itaalia, Läti, Leedu, Luksemburg, Malta, Holland, Norra, Poola, Portugal, Slovakkia, Sloveenia, Hispaania, Rootsi, Šveits ja Ühendkuningriik.
Sissejuhatus
Ajutisi servakaitsesüsteeme kasutatakse ehitustöödel peamiselt selleks, et vältida inimeste ja esemete kukkumist madalamale tasemele. katused, servad, trepidja muudes piirkondades, kus on vaja kaitset. Mitmes Euroopa riigis kasutatakse ajutist servakaitset või muud tüüpi kaitset kukkumiskaitse kukkumiskõrguse üle 2 m korral on vajalikud abivahendid. Erinevalt köiega kinnitamisest tagab servakaitse olemasolu tööpiirkonnas suurema liikuvuse. Ajutine servakaitse võib mõnel juhul toimida ka käsipuu millest inimesed serva lähedal töötades või kõndides kinni hoida saavad. Kuigi see standard sisaldab ka nõudeid inimeste kaitsmiseks langevate esemete eest, nt varvaslaudade paigaldamise abil, võib esineda olukordi, kus sellest ei piisa ja tuleb võtta täiendavaid meetmeid, mis jäävad käesoleva dokumendi ulatusest välja. Selles standardis määratletud klassid on mõeldud vastama erinevatele kasutusaladele vastavatele mitmekesistele nõuetele. On oluline, et konstruktsioon, mille külge ajutine servakaitse kinnitatakse, suudaks kanda jõude, milleks süsteem on projekteeritud.
1. Ulatus
See Euroopa standard määrab kindlaks hoonete ja muude ehitiste ehitamise või hooldamise ajal kasutatavate ajutiste servakaitsesüsteemide nõuded ja katsemeetodid.
See standard kehtib tasaste ja kaldpindade servakaitsesüsteemide kohta ning määrab kindlaks nõuded kolmele ajutise servakaitse klassile.
Servakaitsesüsteemide puhul, millel on peatamisfunktsioon (nt kukkumine või libisemine kaldkatuse pealt), määrab see standard kindlaks energia neeldumise nõuded.
See standard hõlmab servakaitsesüsteeme, millest mõned on konstruktsiooni külge kinnitatud ja teised, mis tuginevad gravitatsioonile ja hõõrdumisele tasasel pinnal.
See standard ei esita nõudeid servakaitsesüsteemidele, mis on ette nähtud:
Kaitse sõidukite või muude liikurseadmete löökide eest,
Kaitse lahtiste materjalide, lume jms libisemise eest,
Üldsuse kaitsmine kukkumise eest.
See standard ei kehti tellingute külgmiste kaitsesüsteemide kohta.
2. Normatiivviited
See Euroopa standard sisaldab dateeritud või dateerimata viidete abil teiste väljaannete sätteid.
Need normatiivsed viited on tsiteeritud tekstis vastavates kohtades ja väljaanded on loetletud allpool. Dateeritud viidete puhul kehtivad nende väljaannete hilisemad muudatused või revisjonid käesolevale Euroopa standardile ainult siis, kui need on sellesse muudatuse või revisjoni teel lisatud. Dateerimata viidete puhul kehtib viidatud väljaande uusim väljaanne (sh muudatused).
prEN 74-1, Ühendusdetailid, ühendusnõelad ja alusplaadid tugikonstruktsioonide ja tellingud — Osa 1: Torude ühendusdetailid — Nõuded ja katsemeetodid.
EN 338, Konstruktsioonilised puit — Tugevusklassid.
EN 364:1992, Isikukaitsevahendid Kukkumise eest kõrguselt – katsemeetodid.
EN 596, Puitkonstruktsioonid – Katsemeetodid – Puitkarkass-seinte pehme keha löögikatse.
EN 1263-1, Turvavõrgud — 1. osa: Ohutusnõuded, katsemeetodid.
EN 12811-1, Ajutised tööde seadmed. Osa 1: Tellingud. Toimivusnõuded ja üldine projekteerimine.
EN 12811-2, Ajutised tööde seadmed. Osa 2: Materjalide teave.
EN 12811-3:2002, Ajutised tööde seadmed. Osa 3: Koormuskatsed.
ENV 1990, Eurokoodeks 1 — Konstruktsioonide projekteerimise alused.
ENV 1993-1-1, Eurokoodeks 3 — Teraskonstruktsioonide projekteerimine — Osa 1-1: Üldreeglid ja hoonete reeglid.
ENV 1995-1-1, Eurokoodeks 5 — Puitkonstruktsioonide projekteerimine — Osa 1-1: Üldreeglid ja hoonete reeglid.
ENV 1999-1-1, Eurokoodeks 9 — Alumiiniumkonstruktsioonide projekteerimine — Osa 1-1: Üldreeglid — Üldreeglid ja
hoonete reeglid.
3. Terminid ja definitsioonid
Käesolevas Euroopa standardis kasutatakse järgmisi mõisteid.
3.1 servakaitsesüsteem
komponentide komplekt, mis on ette nähtud inimeste kaitsmiseks kukkumise eest madalamale tasemele ja materjalide kinnitamiseks, vt joonis 1
3.2 peamine kaitsepiire
servakaitsesüsteemi ülaosa moodustav rööp või pidev element
3.3 vahepiire
kaitsepiire asetatud peamise kaitsepiirde ja tööpinna vahele
3.4 vahepealne kaitse
peamise kaitsepiirde ja tee vahele moodustatud kaitsetõke (nt aiakonstruktsiooni või turvavõrguna)
tööpind, vt joonis 2.
3,5 varvaslaud
spetsiaalselt materjalide või inimeste pinnalt kukkumise või libisemise vältimiseks ette nähtud tugijalg
3.6 postitust
servakaitsesüsteemi peamine vertikaalne tugi, mille külge on kinnitatud käsipuud ja varvaslauad
3,7 kukkumiskõrgus, HF
vertikaalne kaugus punktist, millel inimene seisab, ja kavandatud kaitse madalaima punkti vahel
peatada iga kukkumist
MÄRKUS Vt joonis 3.
3,8 servakaitse kõrgus
peamise kaitsepiirde ülemise punkti ja töötasapinna vaheline kaugus, mõõdetuna töötasapinnaga risti
3.9 tööpind
pind, millel inimesed seisavad, kõnnivad või töötavad.
3.10 vastukaal
komponent, mis on ette nähtud servakaitsesüsteemi libisemise takistamiseks hõõrdumise või ümbermineku tõttu
MÄRKUS Joonis 1 illustreerib mõningaid erinevaid servakaitse tüüpe.
Võti
1 Plaadi servaklambrisüsteem 2 Põrandale fikseeritud süsteem 3 Vastukaaluga süsteem 4 Tala ülemise ääriku klambrisüsteem 5 Posti klambrisüsteem – põrandad ja lamekatused 6 Tala alumise ääriku klamber 7 Posti klambrisüsteem – kaldkatus 8 Piirdesüsteem
Joonis 1 — Erinevat tüüpi ajutiste servakaitsete skemaatilised näited
4. Servakaitsesüsteemide klassifikatsioon
4.1 A-klass
A-klassi kaitse pakub vastupidavust ainult staatilistele koormustele, mis põhinevad järgmistel nõuetel:
toetama kaitsele toetuvat inimest või pakkuma käepidet selle kõrval kõndimisel ja
peatada isik, kes kõnnib või kukub kaitse suunas.
4.2 B-klass
B-klassi kaitse pakub vastupidavust ainult staatiliste koormuste ja madalate dünaamiliste jõudude korral, lähtudes nõuetest
kellele:
toetama kaitsele toetuvat inimest või pakkuma käepidet selle kõrval kõndimisel; ja
kinni pidada isikut, kes kõnnib või kukub kaitse suunas;
peatada kaldus pinnalt libiseva inimese kukkumist.
4.3 C-klass
C-klassi kaitse pakub vastupidavust suurtele dünaamilistele jõududele, mis põhinevad nõuetel peatada inimese kukkumine järsult kaldus pinnalt alla libisedes.
peatada inimese kukkumine järsult kaldus pinnalt alla libisedes.
MÄRKUS Lisateavet klasside kasutamise kohta leiate lisast B.
5. Nõuded
5.1 Üldine
5.1.1 Põhinõuded
Servakaitsesüsteem peab koosnema vähemalt peamisest kaitsepiirdest ja vahepealsest kaitsepiirdest või vahepealsest kaitsest ning sellele peab olema võimalik kinnitada varvaslaud.
MÄRKUS On oluline, et komponentidel oleks pind ja need paikneksid nii, et inimese vigastamine läbitorkamise või
Naha rebimine on viidud miinimumini.
5.1.2 Võrgud
Külgkaitseks kasutatavad turvavõrgud peavad olema U-süsteemiga vastavalt standardile EN 1263-1.
5.1.3 Peamine kaitsepiire
Servakaitse ülemise osa ja tööpinna vaheline kaugus peab olema vähemalt
1,0 m, mõõdetuna töötasapinnaga risti, vt joonis 4.
5.1.4 Varvaslaud
Varvaslaua ülemine serv peab olema töötasapinnast vähemalt 150 mm kõrgusel, vt jooniseid 4 ja 5.
Varvaslaud peaks olema konstrueeritud nii, et tavaliselt tasasel töötasapinnal ei jääks selle ja töötasapinna vahele tühimikke.
pind.
Kui esineb tühikuid, ei tohi 20 mm läbimõõduga kera neist läbi minna.
MÄRKUS Teistes olukordades, näiteks kui tööpind ei ole tasane, tuleks kõik vahed hoida võimalikult lähedal
selle näitaja suhtes nii praktiliselt teostatav.
5.2 Lisanõuded üksikutele klassidele
5.2.1 Servakaitsesüsteem klass A
A-klassi servakaitsesüsteemi kalle ei tohi vertikaalist kõrvale kalduda rohkem kui 15°.
Kui on olemas vahepealne kaitsepiire, tuleb iga vahe mõõtmetega tagada, et 470 mm läbimõõduga kera
ei läbi kaitset. Kui vahepealset kaitsepiiret ei ole või see ei ole pidev, tuleb servakaitsesüsteem mõõtmetega valida selline, et 250 mm läbimõõduga kera sellest läbi ei läheks.
Kui koormusnõudeid ei ole võimalik arvutuslikult kontrollida (vt 6.1.1), siis tuleb kasutada punktis 6.1.1 nimetatud staatilisi koormuskatseid.
7.4.2 ja 7.4.3 tuleb läbi viia A-klassi servakaitse puhul. Sellisel juhul tuleb käesoleva standardi järgimiseks:
a) Pärast punktis 7.4.2 nimetatud katse lõpetamist ei tohi korrigeeritud elastne läbipaine δ ületada
punktis 6.3.5 määratletud väärtus;
b) Pärast punktis 7.4.3 nimetatud katse lõpetamist ei tohi korrigeeritud tugevus RU olla väiksem kui 1,2 korda suurem
maksimaalne katsekoormus ja
c) Jääkläbipaine δ3 ei tohi ületada 10·% läbläbipaindest maksimaalse koormuse korral δmax.
MÄRKUS δ, δ3, δmax ja RU on defineeritud punktides 7.4.2 ja 7.4.3.
5.2.2 B-klassi servakaitsesüsteem
B-klassi servakaitsesüsteemi kalle ei tohi vertikaaljoonest AC kõrvale kalduda rohkem kui 15°.
vt joonis 5.
B-klassi külgkaitsetõkke igasugune ava peab olema sellise suurusega, et 250 mm läbimõõduga kera sellest läbi ei pääseks.
läbi kaitse.
Kui koormusnõudeid ei ole võimalik arvutuslikult kontrollida (vt 6.1.1), siis tuleb kasutada punktis 6.1.1 nimetatud staatilisi koormuskatseid.
7.4.2 ja 7.4.3 tuleb läbi viia B-klassi servakaitse puhul. Sellisel juhul tuleb käesoleva standardi järgimiseks:
a) Pärast punktis 7.4.2 nimetatud katse lõpetamist ei tohi korrigeeritud elastne läbipaine δ ületada
punktis 6.3.5 määratletud väärtus ja
b) Pärast punktis 7.4.3 nimetatud katse lõpetamist ei tohi korrigeeritud tugevus RU olla väiksem kui 1,2 korda suurem
maksimaalne katsekoormus ja
c) Jääkläbipaine δ3 ei tohi ületada 10·% läbläbipaindest maksimaalse koormuse korral δmax.
Märkus: δ, δ3, δmax ja RU on defineeritud punktides 7.4.2 ja 7.4.3.
B-klassi servakaitse peab pakkuma vastupidavust punktis 6.4.2 nimetatud dünaamilistele koormustele.
5.2.3 Servakaitsesüsteem klass C
Külgkaitse kalle peab olema joonisel 5 kujutatud vertikaaljoone AC ja sellega risti oleva joone vahel.
pind, mida tähistab joon BC. C-klassi servakaitse vahed tuleb mõõtmestada nii, et a
100 mm läbimõõduga kera neist läbi ei lähe.
C-klassi servakaitse peab pakkuma vastupidavust punktis 6.4.3 määratletud dünaamilistele koormustele.
5.3 Materjal
5.3.1 Üldine
Materjalid peavad vastama Euroopa standardites esitatud nõuetele, kus on esitatud projekteerimisandmed. Muude materjalide puhul peavad need vastama asjakohastele Euroopa standarditele. Kui Euroopa standardeid ei ole olemas,
Võib kohaldada ISO standardeid.
Materjalid peavad olema piisavalt tugevad ja vastupidavad, et taluda normaalseid töötingimusi.
Materjalidel ei tohi olla lisandeid ega defekte, mis võivad mõjutada nende rahuldavat kasutamist.
Teave enimkasutatavate materjalide kohta on esitatud standardis EN 12811-2. Võrkude materjalinõuded
on esitatud standardis EN 1263-1.
5.3.2 Teras
Deoksüdatsioonitüüpi FU teraseid (ääreteraste) ei tohi kasutada.
Teave levinumate korrosioonikaitse tüüpide kohta on esitatud standardis EN 12811-2.
Kui on ette nähtud kasutada prEN 74-1 kohaseid ühendusmudeleid, peavad kaitsetorud olema
minimaalne nimivoolavuspiir 235 N/mm2 ja minimaalne nimiseina paksus 3,2 mm.
5.3.3 Alumiinium
Kui lahtiste torude ühendamiseks kasutatakse standardile prEN 74-1 vastavaid ühendusmuhve, peab torude minimaalne läbimõõt olema
nimiväärtusega 0,2 % tõmbetugevus 195 N/mm2 ja minimaalne nimiseina paksus 4,0 mm.
5.3.4 Puit
Puit peab olema pingeklassiline vastavalt standardile EN 338.
Kaitsekatte kasutamine ei tohi takistada materjali defektide avastamist.
Vineeril peab olema vähemalt 5 kihti ja selle minimaalne paksus peab olema 9 mm. Lisaks peab sellel olema
hea vastupidavus kliimatingimustele – vt punkti 6.1.1 kasutusklassi nõuete kohta.
5.3.5 Vastukaalude materjal
Kasutatavad materjalid peavad olema tahked. Granuleeritud või vedelaid materjale, näiteks liiva või vett, ei tohi kasutada.
Iga vastukaalu peab saama juhusliku nihkumise vastu kindlalt kinnitada.
6. Konstruktsioonide projekteerimine
6.1 Üldine
6.1.1 Projekteerimismeetod
Kui ei ole teisiti määratletud, tuleb projekteerimine läbi viia piirseisundi meetodi järgi. Kõiki käesolevas standardis määratletud koormusi tuleb käsitleda iseloomulike koormustena.
MÄRKUS Iseloomulike koormuste korral tuleb rakendada osalisi ohutustegureid.
Servakaitsesüsteem ja iga komponent peavad eraldi vastama individuaalsetele koormusnõuetele.
Kui projekteerimiseeldust ei ole võimalik arvutuste abil adekvaatselt kontrollida, tuleb läbi viia kinnituskatsed.
Projekteerimine tuleb läbi viia vastavalt Euroopa ehituskonstruktsioonide projekteerimise standarditele. Standardid hõlmavad järgmist:
Terase jaoks: ENV 1993-1-1
Alumiiniumi jaoks: ENV 1999-1-1
Puidu puhul: ENV 1995-1-1
Projekteerimiseks: EN1990
Kui käesoleva standardi ja teiste standardite, nt keskkonnastandardite (ENV) sätete vahel on vastuolud, on käesoleva standardi sätted ülimuslikud.
ENV 1995-1-1 kasutamisel tuleb kasutada järgmisi omadusi.
Laadimise kestus:
– hetkeline juhusliku koormuse korral;
lühiajaline kestus muude koormuste puhul.
Teenindusklass:
2. klass.
Elastsusmoodul:
Kasutuspiirseisundi Ekeskmine;
E0,05 piirseisundi puhul.
6.2 Osalised ohutustegurid
6.2.1 Lõppseisund
Lõpptingimuse puhul on osalised ohutustegurid järgmised:
γ F = 0,9 soodsate koormuste korral, näiteks vastukaalu puhul vastukaalu kaitse stabiilsuse arvutamisel;
γF = 1,5 kõigi püsivate ja muutuvkoormuste puhul;
γM = 1,1 plastsete metallmaterjalide puhul (mõned plastsuse piirväärtused on esitatud standardis EN 12811-2);
γM = 1,25 rabedate metalliliste materjalide puhul;
γM = 1,3 puidu puhul.
6.2.2 Kasutuspiirseisund
Kasutuspiirseisundi puhul on osalised ohutustegurid järgmised:
γF = 1,0 kõikide koormuste puhul;
γM = 1,0 kõigi materjalide puhul.
6.2.3 Avariikoormuste piirseisund
Punktis 6.3.5 esitatud avariikoormuste puhul on osalised ohutustegurid järgmised:
γ F = 1,0 koormuste FD korral;
γM = 1,0 kõigi materjalide puhul.
6.3 Staatilised koormused
6.3.1 Horisontaalne koormus FH (mõjub servakaitsesüsteemi suhtes risti)
6.3.1.1 Üldine
Iga servakaitse ja iga selle komponent, välja arvatud varvaslauad, peavad olema konstrueeritud taluma koormust.
FH1 = 0,3 kN, rakendatuna posti teljega risti, vt joonis 6.
6.3.1.2 Võrgud
Iga võrgu kinnitus peab vastama iga klassi koormusnõuetele.
6.3.1.3 Varvaslauad
Iga varvaslaud peab olema konstrueeritud nii, et see taluks kõige koormavamas kohas koormust FH2 = 0,2 kN.
6.3.1.4 Rakendusala.
Eespool nimetatud koormused on sisuliselt punktkoormused, kuid eeldatakse, et need jaotuvad maksimaalselt 100 mm × 100 mm suurusele alale. Võrgu või aiakonstruktsiooni puhul eeldatakse, et see koormus jaotub ühtlaselt maksimaalselt 300 mm × 300 mm suurusele alale.
6.3.2 Koormused, mis on paralleelsed kaitsepiirdega
Iga servakaitse ja iga selle komponent peavad eraldi vastu pidama horisontaalsele...
jõud 0,2 kNa kõige koormavamas punktis, vt joonis 7.
6.3.3 Tuulejõud
6.3.3.1 Üldine
Servakaitsesüsteem peab vastu pidama tuulekoormusele.
6.3.3.2 Tuulejõudude hindamine
Tuulejõud Fw arvutatakse eeldades, et servakaitsesüsteemi efektiivsele alale, mis on üldiselt tuule suunas projekteeritud ala, rakendatakse tuulekiiruse survet, arvestamata varjestust. See määratakse järgmiselt:
Fw = Σ ( cf,i · qi · Ai )
kus Fw on tekkiv tuuletugevus
cf,i on servakaitsekomponentide i aerodünaamiline jõukoefitsient (cf0 võib kasutada korrigeerimata kujul)
cf0 on lõpmatu saleduse suhtega komponendi jõukoefitsient
qi on servakaitseelementidele i mõjuv tuulekiiruse rõhk ja see tuleb võtta kui 0,6 kN/m2
Ai on servakaitsekomponentide võrdluspindala
MÄRKUS 1 Aerodünaamilise jõu koefitsient cf, i, mis vastab servakaitsekomponentide ristlõikele
Küsimus on esitatud väljaandes ENV 1991-2-4.
Standardis ENV 1991-2-4 hõlmamata ristlõigete puhul ei tohi aerodünaamilise jõu koefitsienti pidada väiksemaks kui 2,0, välja arvatud juhul, kui see on katsetega kindlaks tehtud.
MÄRKUS 2 0,6 kN/m2 katab enamiku tuuleolude Euroopas. Võivad esineda ka raskemad tingimused. Tuule kiirus
Rõhk põhineb 40 meetri kõrgusel ja 6-kuulisel kokkupuuteperioodil ning vastab tuule kiirusele umbes 30 m/s.
Kui tuul on näidatud juhtiva koormusjuhtumina, st selle mõju on suurem kui määratud 0,3 kN mõju, tuleb arvutuslikult näidata, et servakaitse talub tuulekoormust.
6.3.4 Koormuskombinatsioonid
Koormuskombinatsioonid, mis koosnevad järgmistest koormustest, tuleb projekteerida järgmise jaoks:
Horisontaalsed koormused vastavalt punktile 6.3.1;
Tuulekoormus vastavalt punktile 6.3.3, kus qi väärtuseks võib võtta 0,2 kN/m².
Arvesse tuleb võtta ainult lõplikku piirseisundit.
6.3.5 Kasutuspiirseisund
Elastne läbipaine ei tohi olla suurem kui 55 mm. Määratud elastne läbipaine on defineeritud kui kogu kokkupandud süsteemi läbipaine, mille korral rakendatakse kas jõudu FT1 või FT2 kõige ebasoodsamas asendis, vt joonis 6.
6.3.6 Juhuslik laadimine
Iga kaitsepiire, vahepealne kaitsepiire või varvaslaud, olenemata selle tugimeetodist, peab olema võimeline kandma
taludes allapoole suunatud punktkoormust FD = 1,25 kN 100 mm pikkusel tükil. See kehtib ka kõigi teiste servakaitsesüsteemide komponentide, näiteks piirdekonstruktsiooni kohta, mille vahed on üle 100 mm laiused.
vt joonis 6.
See koormus tuleb rakendada servakaitsesüsteemi kõige ebasoodsamas asendis allapoole suunatud suunas vertikaalist ± 10° sektori piires.
6.4 Dünaamiline koormus
6.4.1 Servakaitsesüsteem klass A
See standard ei määra dünaamilist koormust.
6.4.2 B-klassi servakaitsesüsteem
B-klassi servakaitse peab suutma neelata 1100 J kineetilist energiat kõikjal koos kaitsega kuni 200 mm kõrgusel tööpinnast ja 500 J kõigis kõrgemates kohtades.
Punktis 7.5.2.1 nimetatud dünaamiline katse tuleb läbi viia. Selleks, et B-klassi servakaitse vastaks käesoleva standardi dünaamilise tugevuse nõuetele, peab servakaitse peatama sfäärilise koti.
Pärast testi ei pea süsteem olema hooldatav.
MÄRKUS. Käesoleva standardi tulevases redaktsioonis on kavas kaaluda minimaalse läbipainde nõuet. Minimaalse läbipainde asjakohane väärtus on võib-olla 100 mm.
6.4.3 Servakaitsesüsteem klass C
C-klassi servakaitse peab suutma neelata 2200 J kineetilist energiat kõikjal koos kaitsega.
kuni 200 mm kõrgusele töötasapinnast.
Punktis 7.5.2.2 nimetatud dünaamilise koormuskatse tuleb läbi viia. Selleks, et C-klassi servakaitse vastaks käesoleva standardi nõuetele:
a) silindriline löökkeha ei tohi läbida servakaitset ja
b) postide vaheline minimaalne läbipaine δmin (tööpinnast 200 mm kõrgusel) peab olema
200 mm, hetkel, mil see energia on neeldunud.
Pärast testi ei pea süsteem olema hooldatav.
MÄRKUS Eesmärk on, et vähemalt 200 mm läbipainde nõuet tuleks rakendada igale osale.
süsteemi (200 mm kõrgusel põhjast), kui on olemas rahuldav praktiline lahendus, st nõuete rakendamine ka tugedele. Selle standardi kirjutamise ajal tähendab tehnika tase seda, et läbipaindenõude rakendamine postidele või nende lähedale ei ole otstarbekas.
7. Katsemeetodid
7.1 Üldine
Katse tuleb läbi viia vastavalt käesoleva standardi punktis 7 esitatud nõuetele ja lisaks
Kasutada tuleb asjakohaseid Euroopa standardeid. Kui järgnevas ei ole teisiti märgitud, tuleb katsed läbi viia visuaalse kontrolli ja mõõtmise teel.
Iga katselabor, mis katset teeb, peab suutma tõendada oma pädevust käesoleva standardi asjakohaste katsenõuete täitmiseks.
MÄRKUS Mõnedes riikides on olemas katselaborite riikliku akrediteerimise süsteemid.
7.2 Koormuste rakendamine
Koormuspunkti maksimaalsed mõõtmed on 100 mm × 100 mm või väiksemate elementide puhul elemendi laius ×
100 mm.
Võrkude või aedade katsetamisel on nõutav maksimaalselt 300 mm × 300 mm suurune jaotusplaat (vt 6.3.1.4).
Katseseadme konstruktsiooni stabiilsus peab vastama standardi EN 364:1992 punktile 4.4 (omavärin ei tohi olla madalam
kui 100 Hz ja deformatsioon ei tohi kinnituspunktis 20 kN jõu juures ületada 1 mm).
7.3 Näidispaigalduse kirjeldus
Katseproov peab sisaldama vähemalt ühte servakaitsesüsteemi kõige ebasoodsamas pikkuses või halvimal võimalikul konfiguratsioonil olevat lahe. Olenemata sellest, kumb variant on, tuleb katseproov püstitada nii, et see esindaks seda viisi.
on ette nähtud, et see püstitatakse kohapeal kasutamise ajal, st vastavalt tootja juhistele.
Hõõrdekaitse (vastukaaluga kaitse) puhul on alus horisontaaltasapinna suhtes 10o nurga all.
Plaadi servale kinnitatud servakaitse kohta vaata joonist 1, kus kõige õhem haaratav plaat on 100 mm.
see kinnitatakse jäigalt kinnitatud 200 mm ± 5 mm paksusele betoonplaadile.
Erirakenduste puhul, näiteks talaäärikute külge kinnitamisel, tuleb servakaitsesüsteemi katsetada viisil, nagu see on ette nähtud kinnitamiseks.
Vastukaalusüsteemide puhul tuleb katsenäidis paigaldada pinnale, mille staatiline hõõrdetegur selle ja vastukaalu all oleva aluse vahel ei ületa 0,4. Koefitsiendi väärtus tuleb määrata vastavalt lisale A. Arvutatakse nelja tulemuse aritmeetiline keskmine.
7.4 Staatilise koormuse nõuetele vastavuse katsed (klassid A ja B)
7.4.1 Üldine
Iga katsetüübi puhul tuleb testida vähemalt nelja eraldi representatiivset proovi.
Proovid tuleb paigutada tootja juhistes lubatud kõige koormavamatesse konfiguratsioonidesse.
Kui kõige keerulisemat juhtumit ei ole võimalik kindlaks teha, tuleks selle leidmiseks teha kas esialgsed testid või testida teist neljast valimist koosnevat rühma.
Katsetulemuste korrigeerimine tuleb teha vastavalt standardis EN 12811-3 määratletud meetodile.
vajaduse korral.
7.4.2 MÄRKUS Standardi EN 12811-3 punktid 10.2, 10.3, 10.6 ja 10.10 ei kehti tavaliselt ajutiste
Servakaitse. Läbipaindekatsed
7.4.2.1 Eelvoorud
Enne iga katset rakendatakse süsteemile eelkoormust 0,1 kN. Seda koormust hoitakse üks minut ja seejärel eemaldatakse. Süsteemi asukoht pärast seda katset on punktis 7.4.2.2 kirjeldatud täieliku läbipainde katse mõõtmiste lähtekohaks.
MÄRKUS Selle koormuse eesmärk on tagada süsteemi korralik paigaldamine ja igasuguse lõtvuse kõrvaldamine.
7.4.2.2 Katsemenetlus
Selle katse puhul on maksimaalne katsekoormus sama, mis punktis 6.3.1.1 määratletud iseloomulik koormus.
Süsteemile rakendatakse koormust viie korrapärase sammuna kuni maksimaalse katsekoormuseni.
Süsteemi roomamisomaduste määramiseks hoitakse katsekoormust ühe minuti jooksul.
7.4.2.3 Koorma laadimise ja servakaitse hetkelise läbipainde ajal tuleb δ mõõta ja registreerida pidevalt või iga koormuse juurdekasvu korral. Andmed
Registreerige maksimaalne katsekoormus, läbipaine δ maksimaalse katsekoormuse juures ja iga δ suurenemine minuti jooksul, mil maksimaalset koormust rakendatakse.
7.4.2.4 Testiprotokollide hindamine
Maksimaalse katsekoormuse juures tekkivat läbipainet δ tuleb reguleerida statistiliste meetodite abil, mis on kooskõlas
EN 12811-3.
7.4.3 Tugevuskatse
7.4.3.1 Tugevuskatse protseduur
Koormused tuleb rakendada kõige ebasoodsamates kohtades.
Määrake servakaitse tugipunkti asukoht δ1.
Süsteemi koormatakse kümne korrapärase sammuga kuni maksimaalse katsekoormuseni Fmax (= γM x γF x QK).
kus γM ja γF on osalised ohutustegurid, vt 6.2.1, ja QK on vaadeldava juhtumi karakteristlik koormus, vt 6.3.1.
Seda maksimaalset katsekoormust tuleb hoida ühe minuti jooksul. Servakaitse hetkeline läbipaine, δ2
sellel maksimaalsel koormusel tuleb mõõta.
Selle maksimaalse koormuse perioodi jooksul ei tohiks üheski seadme osas esineda tuvastatavat purunemist, purunemist ega eraldumist.
Katsekoormus eemaldatakse ja mõõdetakse jääkdeformatsiooni katsekoormuse eemaldamisel.
See jääkläbipaine ei tohi ületada 10 % läbipaindest maksimaalse koormuse juures.
Seejärel tuleks süsteemi koormata samade sammudega kuni piirkoormuseni Ru, kui süsteemis tervikuna või ühes selle komponendis on tuvastatav rike.
7.4.3.2 Kirjed
Salvesta järgmine:
a) tugipunkti asukoha hälve δ1,
b) hetkeline läbipaine maksimaalse koormuse korral δ2;
c) Jääkläbipaine δ3;
d) Piirkoormus RU;
e) Kõik tähelepanekud, mis on seotud katsekomplekti mis tahes osa voolavuse, purunemise või eraldumisega.
7.4.3.3 Salvestatud tulemuste hindamine
Arvutage maksimaalne läbipaine, δmax = δ2 – δ1
Koormuse piirväärtust RU tuleb korrigeerida statistiliste meetodite abil, mis vastavad standardile EN 12811-3.
7.5 B- ja C-klasside dünaamilise koormuse nõuetele vastavuse katsed
7.5.1 Eelvõistlused
7.5.1.1 Üldine
Enne iga katset veenduge, et süsteem on korralikult paigaldatud ja kõik lõtkud on eemaldatud.
7.5.2 B- ja C-klassi katsemenetlused
7.5.2.1 Külgjõudude tugevuskatse – klass B
7.5.2.1.1 Põhimõte
Sfäärikooniline kott lastakse raskusjõu mõjul kontrollitud kukkumisega lahti ja pööratakse servakaitse poole.
süsteemi kriitilistes punktides, nt posti ülemisel ja kõige praktilisemal osal; turvapiiretel ja maksimaalselt 200 mm kõrgusel kahe posti vahelise servakaitse madalaimast osast, et luua
kas uuritav proov suudab kotti kinni hoida.
7.5.2.1.2 Katseseade
Löök saavutatakse sfäärilise koti pendellangemise teel, mis on löögipunktis vertikaalne. Löögipunktis olevat keha hoitakse tagasi, et vältida teist lööki.
Tüüpiline katseseade on näidatud joonisel 8. Sfäärikooniline kott riputatakse oma rõnga abil köie C1 külge.
läbides rihmaratta, P1. P1 kinnitatakse raami külge asendis, mis tagab, et:
kui kott uuritavale proovile asetatakse, puudutab selle keskpunkt proovi nõutud punktis;
– löögipunktis peab köis olema vertikaalist ± 5° piires;
Köie C1 ja löögipunkti vaheline nurk α on väiksem kui 65°, kui kott on algasendis.
7.5.2.1.3 Sfäärikooniline kott
Sfäärikooniline kott peab vastama standardile EN 596. Sfäärikooniline kott peab olema ühendatud
köis seadme C2 abil, mida saab kaugelt koheselt vabastada.
7.5.2.1.4 Katse kukkumiskõrgus
Punkti 6.4.2 nõuete täitmiseks peab kukkumiskõrgus h (vt joonis 8) olema 2,25 m, kui katsetatakse servakaitse madalaimast osast (1100 J) kuni 200 mm kõrgusel, ja 1,0 m, kui katsetatakse servakaitse teisi osi (500 J).
7.5.2.1.5 Katsemenetlus
Tõstke sfääriline koonuskott algasendisse. Vabastage sfääriline koonuskott ja laske sellel servakaitsesüsteemiga kokku põrgata.
7.5.2.1.6 Katseprotokollid Registreerige, kas katsetatav servakaitsekomplekt peatab löökkeha.
7.5.2.2 C-klassi tugevuskatse
7.5.2.2.1 Põhimõte
Standardi EN 1263-1 kohane katselöökkeha (silindriline) veereb kriitilistes punktides mööda kaldteed servakaitsesüsteemi madalaimate osade (vt 6.4.3) suunas:
postil ja
postide vahel;
vt joonis 9.
Katserambi alusesse peab olema võimalik kinnitada servakaitse näidis vastavalt tootja juhistele nii, nagu see toimuks kohapeal.
Tuleb ette näha meetmed hetkelise läbipainde mõõtmiseks kokkupuuteala keskel.
7.5.2.2.2 Katsemenetlus
Katse tuleb läbi viia vastavalt standardile EN 1263-1.
Silindriline löökkatsekeha asetatakse nii, et raskuskese liigub 5,0 m kaugusele, nagu on näidatud joonisel 9. Määratakse
servakaitse läbipainde δ1 mõõtmise tugipunkt.
Asetage silinder kaldteele nii, et see veereks servakaitsesüsteemi poole ja põrkaks kokku kriitilisel kohal.
punktid, vt 7.5.2.2.1.
Laske silindril mööda nõlva alla veereda ja põrkake kokku servakaitsega nõutud kohtades. Löögipunktides mõõtke ja registreerige servakaitse hetkelised läbipainded δ2.
Löökkeha jäetakse servakaitsega kokku puutuma vähemalt kolmeks minutiks.
7.5.2.2.3 Testiprotokollid
Salvesta järgmine:
a) katsetatava servakaitsekomplekti lähtepunkti asukoht, δ1;
b) Maksimaalne hetkeline läbipaine, δ2;
c) Kas löökkeha hoitakse kolm minutit.
7.5.2.2.4 Salvestatud tulemuste hindamine
Arvutage minimaalse ja maksimaalse läbipainde väärtus δmin = δ2 – δ1
Reguleerige δmin väärtust statistiliste meetodite abil, mis vastavad standardile EN 12811-3.
7.6 Katsearuanded
Katsearuanded peavad järgima standardi EN 12811-3:2002 punktis 9 esitatud suuniseid, kuid sisaldama vähemalt järgmist:
järgmine:
servakaitsesüsteemi konfiguratsiooni kirjeldus;
— käesoleva Euroopa standardi number, pealkiri ja väljaandmise kuupäev;
proovi kirjeldus, sh materjali spetsifikatsioon;
- katseseadme konstruktsiooni fotod ja kirjeldus;
vundamendi kirjeldus katse ajal;
— kogu katseprotseduuri üksikasjalik kirjeldus;
testi tulemus;
kinnitus, et katse viidi läbi vastavalt käesolevale standardile.
8. Nimetus
Näide A-klassi servakaitsesüsteemi tähistusest
9. Märgistamine
Järgmised spetsiaalselt selleks otstarbeks valmistatud komponendid tuleb märgistada: - peamised kaitsepiirded; - vahepealsed kaitsepiirded; - vahepealne kaitse (nt aed); - varvaslauad; - postid; - vastukaalud. Märgistus peab olema selgelt nähtav ja paigutatud nii, et see jääks loetavaks toote kasutusea jooksul, ning sisaldama järgmist: - EN 13374; - servakaitsesüsteemi tüüp: A, B või C; - tootja või tarnija nimi/identifikatsioon; - tootmisaasta ja -kuu või seerianumber selles järjekorras; - vastukaalud tuleb märgistada nende kaaluga kilogrammides.
Tootja poolt määratletud, kuid tema poolt tarnimata komponentide puhul lisaks mis tahes täpsustatud märgistusele
komponendi puhul tuleb märkida servakaitsesüsteemi tunnus, millega need on seotud.
10. Saidile esitatav teave
10.1 Üldnõuded
Esitatakse käsiraamatut moodustav juhiste kogum. Need on hindamise aluse osa ja
Pärast edukat läbimist tarnitakse nende sisu koos servakaitse komponentidega.
süsteem.
10.2 Põhisisu
Kasutusjuhendi peamised juhised peaksid sisaldama järgmist:
loetelu, mis annab iga komponendi ja kirjelduse, mille põhjal saab seda tuvastada näiteks joonise abil;
— kokkupaneku järjekorra juhised, sh konstruktsiooni külge kinnitamine, välja arvatud juhul, kui see sõltub hõõrdumisest;
juhised komponentide demonteerimiseks ja nendega tegelemiseks;
konfiguratsioonide paigutused koos nende klasside ja mõõtmetega;
kasutuspiirangute avaldus tuule kiiruse, rõhu, jää ja lume suhtes;
kirjeldatud süsteemi klassifikatsiooni ja rakenduste ulatuse ning võimalike piirangute selgitus;
— täielik kirjeldus esemete kohta, mis ei ole sihtotstarbeliselt valmistatud komponendid;
vastukaaluga servakaitsesüsteemide puhul tuleb märkida minimaalne kaugus servast;
koormused, mis rakenduvad konstruktsioonile, millele see toetub;
kulunud või kahjustatud komponentide tagasilükkamise kriteeriumid;
– kõik ladustamise, hoolduse või remondi juhised, mida tootja peab sobivaks;
— teave rakenduste kohta, milleks servakaitsesüsteem sobib vastavalt asjakohastele siseriiklikele eeskirjadele.
Juhendis tuleb märkida ka järgmine teave:
pärast inimese või eseme kukkumist servakaitsesüsteemi ja selle lisatarvikute suunas või sisse,
Süsteemi võib uuesti kasutada alles pärast pädeva isiku poolt ülevaatust.
11. Hindamine
Hindamise peab läbi viima isik või organisatsioon, kes erineb esialgsest projekteerijast.
ja organisatsioon.
Eduka hindamise lõpetamisel tuleb esitada sellekohane avaldus. Selles avalduses tuleb märkida kõigi eksamite viitenumbrid ja hindaja aruanne peab sisaldama järgmist:
uuritavate komponentide konkreetse komplekti identifitseerimine;
- kasutatud standardite kindlaksmääramine
Lisa A
(normatiivne)
Hõõrdeteguri määramise katse
A.1 Testi põhimõte
Tasasel platvormil asetseva kindla raskuse suhtes rakendatakse horisontaalset jõudu – vt joonis A.1. Rakendatud jõud
jõudu suurendatakse pidevalt, kuni määratud raskus hakkab liikuma. Liikumise alustamiseks vajalik horisontaalne jõud
Liikumist kasutatakse raskuse ja tasase platvormi vahelise staatilise hõõrdeteguri arvutamisel.
A.2 Aparatuur
Plaat A: 300 mm pikk × 100 mm lai ja materjali esindamiseks vajaliku paksusega
testimiseks.
50 kg massiga klots, mida saab toetada plaadile A.
Platvorm, mis on kaetud materjaliga B, mille paksus on vajalik materjali esindamiseks.
testitud.
A.3 Menetlus
Toesta B-ga kaetud platvorm horisontaalselt ja loodi täpsusega ± 0,5 kraadi. Väldi platvormi liikumist.
platvormi rakendatud jõu suunas. Asetage plaat A platvormile ja laadige see 50 kg plokiga.
Rakendage 50 kg plokile horisontaalset jõudu F 50 N kaupa (vt joonis A.1) nii lähedal kui võimalik
plaadi A alumine külg.
A.4 Testiprotokollid
Salvesta jõud, millega määratud raskus liigub mööda platvormi vähemalt 10 mm.
A.5 Testiprotokollide hindamine
Staatilise hõõrdeteguri µ arvutamiseks iga katse jaoks kasutatakse allpool esitatud võrrandit [A.1]:
Staatilise hõõrdetegur,
µ = F / (M + m) × g (A.1)
kus
F = jõud njuutonites
M = mass 50 kg
m = plaadi mass
g = 9,81 ms–2
Arvutage vähemalt nelja katse põhjal µ aritmeetiline keskmine. See keskmine väärtus võetakse keskmisena.
Plaadi A ja pinna B vaheline staatilise hõõrdeteguri karakteristik, µ.
Lisa B
(informatiivne)
Sobivad klassid erinevate kaldenurkade ja kukkumiste korral kasutamiseks
kõrgused
Käesolevas standardis määratletud servakaitse on mõeldud kolmele erinevale klassile. Käesolev lisa annab nõu, milliste puhul
Kasutatav klass sõltuvalt töötasapinna nurgast horisontaaltasapinna suhtes ja võimalikust kukkumiskõrgusest.
A-klassi ei tohiks kasutada, kui tööpinna nurk on üle 10o.
B-klassi võib kasutada, kui nurk on väiksem kui:
30° langemiskõrguse piiranguta või;
60° ja kukkumiskõrgus on alla 2 m.
C-klassi võib kasutada, kui nurk on järgmiste vahel:
30° ja 45° langemiskõrguse piiranguta või;
45° ja 60° ning kukkumiskõrgus on alla 5 m.
Kui nurk on üle 60° või üle 45° ja kukkumiskõrgus on üle 5 m, siis servakaitsesüsteemid kaitseks sobivad. Suuremate kukkumiskõrguste korral saab süsteemi kaldpinnal kõrgemale paigutada, näiteks iga 2 m ja 5 m kukkumiskõrguse järel vastavalt B- ja C-klassi süsteemi puhul.
Estonian 
English 
Swedish 
Italian 
Arabic 
German 
French 
Spanish 
Finnish 
Russian 